reede, 19. detsember 2014

kuues - lootuseta lootus (tegelikult peaksin vist magama)

Ma hullult tahaksin tegelikult aktiivselt blogida ja kõik huvitavad elujuhtumid siia kirja panna (ja neid juhtub tõepoolest väga palju viimasel ajal), aga ma olen nii laisk ja suudan enda armsa blogikese alati ära unustada. Ma olen kolm kuud vahepeal juba Viljandis aega veetnud ja mul pole vist varem nii aktiivset elu olnud, kui praegu. Või noh - praegu on jälle rahulikum, sest armas kultuuriakadeemia on meie kursusele kaks kuud puhkust andnud - ei mingeid loenguid ega eksameid. Kõik on juba ära olnud ning veebruaris saab uue hooga alata! Olen ennast Viru keskusesse tööle sättinud selleks ajaks, et ka järgmine semester kenasti ära elada. 

Jäin täna mõtlema, miks ma oma huvidega enam ei tegele. Ma kunagi kirjutasin väga palju. Ja ma ei mõtle blogipidamist, sest selles olen ma alati halb olnud. Vaid hoopis sellist ilukirjanduslikku omaloomingut. Kunagi olid popid asjad järjejutud. Kirjutasin neid ühte kirjandusfoorumisse ja mulle tundus, et sain isegi päris hästi hakkama, sest kõik ainult kiitsid, kuigi ma oleks eelistanud kriitikat. Nojah, kriitikat sain oma kirjutamise kohta alles gümnaasiumis, kui armas eesti keele õpetaja esimesena märkas, et ma ei oska lauseid väga hästi moodustada. Noh.. et segaseks jääb ja muud sellist. Ilmselt ei oska ma seda siiamaani. Igatahes. Ma kirjutasin palju ja mulle meeldis see tegevus. Oli selline hea rahustav ning sain lasta oma fantaasial rahulikult voolata. Mingi hetk see aga vähenes. Ma ei viitsinud jätkata oma jutte. Nojah, needless to say, et ma olen elus ainult ühe jutu ära lõpetanud ja see seisab ühes kaustikus kusagil E. kodus. Ilmselt sahtlis kogu maailma eest peidus. Parem oleks ka! Aga kui ma varem jätsin asju pooleli ja alustasin uut, siis enam ma seda ei teinud. Ma jätsin lihtsalt pooleli ja praeguseks.. ma ei ole enam ühtegi juttu kirjutanud. Mingi paar aastat ikka. Alguses oli asi laiskuses. Hiljem kadus huvi. Ja enda elu muutus paremaks. Ei olnud enam vajadust mingisugust fantaasiamaailma luua, kus kõik oli palju põnevam ja kaasahaaravam. Samas ma ei ole päris kindel, kas asi on selles, et päriselu on parem. Ma ei kirjutanud ju ainult sellepärast, et reaalsusest põgeneda. Või kirjutasin?

Ma tahaks uskuda, et asi on sügavam. Aga ilmselt ei ole. Ilmselt olen lihtsalt laisk.

Teine asi on joonistamine ja maalimine. Ma muutusin päris tõsiselt kohe iga korraga paremaks, kui ma joonistasin, nii et mul on päris kahju mõelda, et ma enam pliiatsit kätte võtma ei kipu. Mul on sellest ausalt öeldes isegi päris kahju. Ma endiselt muidugi kritseldan paberiservadele, aga mitte kunagi ei võta ette midagi suuremat. Ma ei tea, miks. Ma mõtlen koguaeg sellele, et tahaksin joonistada ja veel paremaks muutuda, eriti veel siis, kui näen mõningaid eriti andekaid kunstnikke. Aga kui ma paberi ette ja pliiatsi kätte võtan, ei tule mul ühtegi ideed, mida teha. Ma ei suuda mitte kusagilt joonistamiseks inspiratsiooni leida ja see on kurb. Kurb, sest ma tahan olla milleski osav. Ja joonistamine võiks olla üks see asi, sest käsi on mul juba geenidega olemas. Vaja on ainult harjutada. Ja maalimine ka muidugi. Ma isegi tõin oma maalimisasjad Viljandisse, et saaksin seal midagi teha, aga need käisid ainult korra kursaõe käes ja rohkem pole neid kordagi kasutatud. Värvid on enam-vähem tühjad ka.

Ma kunagi võtan ennast uuesti käsile selles osas. Ma luban!

Tegelikult võiks keegi mind tagant sundida. See oleks palju parem variant, sest ma pole eriti hea iseenda utsitamises. Mõtlen koguaeg, et peaks trenni hakkama tegema, sest olen parajas lontruseks muutunud, aga mõtteks see jäänud ongi.

Mul on tegelikult huvisid veel. Näitlemine oli tõsiselt suur huvi. Mulle hakkas see gümnaasiumis kohutavalt meeldima, aga kahjuks enam pole mul võimalust sellega tegeleda. Viljandis läksime küll paari kursakaga nukustuudiosse, aga seal pole me käteringidest väga kaugemale jõudnud.

Lugemisega on ka natuke kehvad lood. Ma võin vist ühe käe sõrmedel kokku lugeda, mitu raamatut ma sellel aastal lugenud olen. Kohustuslik kirjandus läheb sinna sisse. Päris piinlik, aga ma ausõna ei tea, mis juhtunud on. Mul on vist mingi 5 erinevat raamatut hetkel pooleli ka. Laenasin kursaõelt John Greeni "Looking for Alaska" ja kuigi tegu on vägagi hea raamatuga, viitsin ma selle kätte võtta ainult siis, kui rongisõit venib pikaks. 

Sellised kurvad lood on minu huvidega. Ise peaksin olema suur kultuuritegelane, aga ei suuda enda kultuurigagi hakkama saada. 

Midagi head olen vahepeal ikka saavutanud.

Lõime kursakaaslastega oma paiga nimega Wimka, kus hetkel oleme kaks üritust korraldanud - Jarek Kasari kontsert ja luuleõhtu. Homme (täna tegelikult, kui kella vaadata) tuleb kolmas üritus - luuleõhtu Triin Tasujaga. Selle korraldamisega ma pole eriti kaasa löönud, sest ei viibi hetkel enam Viljandis. Tegin ainult plakati neile.

Head teatrietendust pole ammu vaatamas käinud. Tahaks seda teha.

Vähemalt olen vahepeal kinos käinud, kuid mingit suurt elamust pole veel saanud. 

Kurb, kurb.

Varsti on jõulud ehk saab jälle ennast paksuks süüa. Jee! Aastavahetuse plaanide kohta ei tea midagi, sest mul vist töö sel ajal, nii et midagi suurt plaanida ei julge. Aga mingid šhampused ja ilutulestiku saab ikka kusagil tehtud!

Võib-olla, kui mul meeles püsib, jagan ma mingiaeg ka pilte viimasest kolmest kuust. Võib-olla. A võib-olla unustan ära, mis on tegelikult tõenäolisem.


~ Grete.

teisipäev, 9. september 2014

viies - uus kodu ja natuke nagu ka uus elu

Praeguseks olen endaga nii kaugel, et olen kolinud põhimõtteliselt Eesti teise otsa ja olen valinud endale kooliks Viljandi Kultuuriakadeemia.

Viljandi ise on loomulikult superchill koht. Meeldis juba siis, kui esimest korda kaks aastat tagasi siia sattusin ja natuke selle eluga tutvusin. See juba näeb ka nii ilus välja oma mägede ja järvedega, et jää või tundideks lihtsalt vaadet imetlema.

Igatahes sättisin ma 31. augustil ennast siia sisse ja siin on peaaegu alati midagi teha. VKA elu on üldse natuke teistmoodi - kõik üritused ja aktiivne elu toimub pühapäevast neljapäevani ning rahunetakse maha alles reedel ja laupäeval, sest ollakse kodus või puhatakse niisama. Minul oli igatahes juba esimene istumine pühapäeval, kui saabusin, koos enda tulevaste kursakaaslastega, et natuke tutvuda. Kuna istumine toimus ühiselamus, kus ma ka nüüd elan, ilmusid natukese aja pärast kohale ka niisama uudistajad.

Järgmisel päeval oli natuke suurem tutvumisõhtu, kui saime koos teisekursuslastega (ja ka üksikute veel vanematega) kokku lossimägedes. Istusime, jõime, tutvusime, rääkisime juttu ja peale seda läksime teise ühiselamu õuele. Seal sai istutud lõkke ääres ja niisama oldud, kuni äkitselt live muusika peale hakkas ja tudengid/muud kohalikud oma bändiga lugusid laulma hakkasid. Väga huvitav oli igatahes. Õhtu läks aina külmemaks, mistõttu me suundusime peagi edasi kohalikku baari/pubisse (kuidas iganes seda nimetada) nimega Romaan. Tegu oli päris huvitava kohaga - siseruumis oli kõige suurem ala alumine ruum, kus sel õhtul oli üks DJ ja aina aktiivsemaks muutuv tantsuplats. Teisel korrusel oli kitsas koridor koos ühe WCga ning teine ruum koos leti, paari tooli ning hunniku raamaturiiulite ja muu huvitavaga. Igatahes - sees ei olnud just kuigi palju ruumi, mistõttu enamus istusid ikka õues, kus oli märksa suurem ala.

Teisipäeva õhtu sai alguse pubi Alibiga, mis on päris uus siin linnas. Asukoht on sellel selline, et mitte midagi teadmata sinna eriti kohale ei läheks, kuid sees on mõnus olla ja peamine seltskond, kes seal käib, on tudengid. Seal oli meil järjekordne midagi tutvumisõhtu sarnast, toimusid mõned mängud ja üldse hea olemine. Sain ka sel päeval proovida oma elu esimest beerpongi. Mitte ühtegi palli ei läinud sisse, kuid kogemuse sain vähemalt kätte. See õhtu kujunes igatahes päris pikaks, kuid õnneks ei olnud meil järgmine päev ühtegi loengut. Üldse ei olnud meil kuni neljapäevani mitte midagi muud peale infotundide.

Kolmapäeval toimus istumine ühiselamus ühes suuremas ruumis, kus algul olime oma mõningate esmakursuslastega ning hiljem ka vanematega, kes ei suutnud ilmselt eemal olla. Viljandi tudengite juures on hea see, et kõik oleksid justkui ammu juba sõbrad. Ma olen nii palju kuulnud sellest, kuidas peale aastat või rohkemgi ühiselamus elades ei teadud peaaegu mitte kedagi enda ühikast. Kõik olid võõrad ja kellelegi ei öeldud "Tere". Siin on aga asi hoopis vastupidine, mis on minuarust vägagi positiivne. Seal saalis läksid ühel hetkel kõik minu kursakaaslased ära, kuid kuna ma olin liiga laisk, et kuhugi liikuda, jäin ma sinna ja tsillisin vanemate kursuse omadega edasi. 

Neljapäeval oli lõpuks ka esimesed loengud - üks nendest hommikul ja teine kuus tundi hiljem. Jumal tänatud, et ma samas linnas elan, kus koolis käin, sest vastasel juhul ma ei tea, mida ma selle ajaga tegema oleksin pidanud. Õhtul suundusin jälle Alibisse, kus mul läks beerpongis juba märksa paremini. Kaotasin siiski, kuid see pole üldse oluline! 

Reede oli täiesti vaba päev. Ei olnud loenguid ja oli ka esimene õhtu, kui ma kuhugi ei läinud ja midagi ei teinud. Päris värskendav oli isegi, vaatasin filmi ja puha. Sarju ma siin muidugi vaadata ei saa, sest internet on kohutav, millegi allalaadimisest ei hakka ma rääkimagi. Õnneks mul veel paar filmi on arvutis, nii et miskigi on tore. Reedest hakkas ka see "nädalavahetuse puhkus", sest näiteks minu kursuselt läks enamus koju. Mina ja ilmselt veel paar inimest jäime ühiselamusse. Toakaaslane ka, aga ta läks laupäeval ikka minema.

Laupäeval tuli R. mulle külla, nii et tegevust õnneks oli. Suutsin isegi peaaegu terve linnaga tutvuda ja sain natuke selgemaks, kus mis asub. Olen orienteerumises üsnagi võimati, nii et mul läks mingi neli päeva aega, et ma õpiksin ära, kuidas kooli saada (mis on 10-minutilise tee kaugusel ühikast). Käisime järve ääres, lossimägedes, veel paljudes kohtades, mille nime ma ei tea.. Pärastlõunaks (saime kokku juba kell 10 hommikul) olime päris väsinud ja sõime ühiselamus pitsat, et õhtuks jälle kenasti tragid olla. Kuna oli teada, et laupäeviti Viljandis suurt midagi tudengielus ei toimu, siis pidime koba peale linna minema ning uurima, kas midagi on kusagil. Astusime sisse Suurde Venda, kuid seal oli retrodisko, mille järgi umbes 50+ inimesed tantsisid, nii et pöörasime otsa ringi. Maandusime Cheersis ja isegi istusime seal mõnda aega, kuid seal oli liiga palju inimesi ja liiga kallid hinnat, nii et lahkusime lõpuks ka sealt. Mõtlesin siis, et läheks äkki Alibisse ja vaataks, kas seal midagi on, kuid kohale jõudes nägime 4 inimest - omanik, baarman ja kaks külastajat. Nojah, ega see midagi halvemaks muidugi ei muutnud. Võtsime õlled ja jäime juttu rääkima. Mingi hetk jutustasin ka omanikuga ning peagi tegime kaks beerpongi. Ühe võitis tema, teise meie. Lõpuks oli kell juba nii palju, et omanik mõtles meid minema ajada, et ta nats aega magada saaks enne, kui uued külastajad kohale ilmuvad. Kuigi uued külastajad juba tulid ehk kasu selles polnud midagi, lohistasin R.-i sealt minema ning maandusime ühikas.

Järgmisel päeval jalutasime natuke jälle Viljandis ringi ning saatsin ta ära rongile. Õhtuks tulid loomulikult ka ülejäänud vaikselt tagasi ja teisekursuslased kutsusid meid lossimäele istuma. Mängisime ka veidrat mängu, kus pidime tühja õllepurki kiviga loopime ja võimalikult kiiresti õlu kõrist alla laskma. Kohutav mäng, kaotasime vist tänu mulle, sest ma ei oska alkoholi kulistada, kuid polnud hullu.

Esmaspäeval olid loengud kuni umbes viieni. Õhtul läksin Alibi, et jalgpalli vaadata, kuid mul tekkis kohutav peavalu, mille vastu ei aidanud isegi tablett. Olin siiski vapralt lõpuni.

Täna olid jälle loengud päris kaua ning käisime peale tunde kaltsukates ringi, et neljapäevaseks stiilipeoks midagi leida. Mina ei leidnud midagi, kahjuks, kuid mul miskit peaks olemas ka olema. Sõime ka pizzat ja täna õhtul olen jälle kodus ja puhkan. 

Igatahes - väike kokkuvõte mu nädalast ja ma ilmselt ei hakka edaspidigi väga detailseks minema, sest kes ikka seda lugeda viitsib. 

Millalgi lisan ilmselt pilte ka, praegu olen liiga laisk, et neid arvutisse laadida.


~ Grete.

teisipäev, 22. juuli 2014

neljas - ma isegi ei tea

Ilmselgelt olen ma the worst blogger in history, sest ma suutsin täpselt kolm järjepidevat postitust teha, kui ma juba rohkem kui kaheks kuuks blogi ära suutsin unustada.

Eksamid on läbi. Eesti keel läks hästi, inglise keel läks normilt (vähemalt sain oma B2 kätte), matemaatika tuli üllatavalt halb, aga mis seal ikka.
Kooli lõpetasin ka ilmselgelt ära. Sain isegi kolm kiitust - inglise keeles, kirjanduses ja keemias. Pole aimugi, mille järgi need võetud on.
Ülikoolide katsed on ka kõik läbitud. Tuli kaks ootamatut valikud enda jaoks ja tekkis tunne, nagu ma ei saa mitte kuhugi, aga sain lõppkokkuvõtteks neljast koolist kolme. Valimine oli tohutult raske, sest kõik need kolm olid tagavaravariandid.

Olen oma valiku pärast nii excited kui ka pisut hirmul ja segaduses, sest ma ei tea endiselt, kas see on õige valik ja kui hästi ma suudan taluda seda, et üks isik minust siia maha jääb, aga eks näis, eks näis.

Igatahes. Ma rohkem ei tahagi kirjutada, vaid jagan natuke pilte, mis E. minust ja R.-ist tegi.







~ Grete.

esmaspäev, 12. mai 2014

kolmas - natuke nagu parem ja natuke nagu ei ole ka

Tahtsin tegelikult eelmisel nädalal ka kirjutada, aga ei olnud ühtegi mõtet, mille kohta arvamust avaldada. Hetkel on peas ainult mõtted eksamitest ja ülikoolidest. Ühe postituse ma juba nende kohta tegin. Üsna nadi oleks, kui iga teine post eksamitest ja ülikoolidest oleks, aga need on vist hetkel prioriteedid mu elus, nii et ei saa sinna väga midagi parata.

Aga vähemalt on mõned väikesed edusammud nende suunas toimunud!

Näiteks oli mul inglise keele eksam ka ära. Report läks ilmselt metsa, sest avastasin peale kahte lõiku, et edasi läheb kuidagi väga kitsaks, kuid mul oli plaanis veel kolm lõiku teha. Niisiis tegin ma hoopiski kaks, kirjutades ikka päris korralikult edasi veel peale joonte. Ma loodan, et selle pealt väga palju punkte maha ei võte (vormistus), sest kuulsin, et päris suurel hulgal oli sama probleem. Aga kuna ma poole pealt oma mõtted pidin ümber tegema, siis ilmselt läks ka sisu poole pealt natuke halvemaks. Pluss hiljem jõudsin ma selgusele, et ma olin sõna increase tähenduse sassi ajanud ja ma ei oska kirjutada sõna risen.

Vähemalt tundusid lugemisülesanded päris head. Ma loodan neilt ikka punkte saada. Samas ma ei taha midagi ära sõnuda. Kuulamisülesandeid ma ei oska kommenteerida. Ma arvan, et mõni neist läks paremini, mõni halvemini.

Järgmisel päeval toimunud suuline osa läks väga metsa. Siiamaani väga pettunud ja ma isegi ei tea, kas iseendas või hindajas. Õigem oleks ilmselt iseendas pettunud olla.

Ma loodan vähemalt, et ma saan B2 taseme kätte. Ei peaks ülikoolides neid lisakursusi vms võtma. Pluss muidu ka hea ju?

Mis puutub ülikoolidesse, siis.. üks asi on näiteks see, et ma proovin BFMi ka saada. Ilmselt osutub see väga raskeks, aga ma lihtsalt proovin.

Käisin Viljandis tudengivarjuks ka. Väga lahe oli ja ma lihtsalt jumaldan Viljandi atmosfääri, aga sinna minek on siiski niii lahtine. Ilmselt jääb see mul endiselt viimaseks variandiks, kuid mine sa tea..

Kui BFM välja arvata, mis nõuab juba natuke varasemat tegutsemist, püüan ma ülikoolidele enne mitte mõelda, kui gümnaasiumi eksamid on tehtud ja tulemused käes. Seejärel keskendun sisseastumiskatsetele ja enne ei tee ühtegi valikut, kui ei ole kuhugi sisse saanud. (Sest loomulikult on ka võimalus, et ma ei saa oma soovitud erialadele)

Ma ei saa tegelikult üldse aru, miks koolid peavad nii palju stressi tekitama? Kas see on nagu mingisugune ettevalmistus tulevaseks eluks, kui tulevad veel suuremad valikud ja veel raskemad väljakutsed? Tunne on küll selline, et saaks vaid nende koolidega ühele poole ja tegeleks juba selle alaga, mis mulle tõsiselt huvi pakub.

Natuke veel. Kaks eksamit veel. Ja siis saan natuke aega nendest puhata, kuni juuli alguses hakkavad uued eksamid (katsed).

Ma kujutan ette, kuidas ma olen ilmselt üks vähestest inimestest, kes nii palju mures ja natuke nagu paanikas kõige pärast on. Kui mul vaid oleks võime võtta kõike rahulikult ja murevabalt, küll siis oleks elu mugav.

melisica:

(by Aidan Myers)
(source: tumblr)

17 päeva R.-i reservini.

~ Grete.

laupäev, 3. mai 2014

teine - venelased on tegelt lahedad

Hea uudis - ma olen hetkel veel päris tubli seoses blogipidamisega, sest ühes nädalas juba teine postitus. Jee!

Aga tegelikult ei tahtnud ma end kiita, vaid ma tahtsin rääkida eestivenelastest (on see ikka sõna?).

Või tegelikult otseselt ei saaks ikka aud endale võtta, sest ma ei tulnud ideele, et 'hei, äkki läheks ja kirjutaks blogisse veits sellest, mida mina arvan meie naaberrahvuslastest'. Tegelikult ütles J. mulle, et ma võiksin oma seisukohta sellest kirjutada, kuna ma ükspäev oma uue arusaamaga lagedale tulin.

Põhimõtteliselt alustaksin ma sellest, et mulle tegelikult ei meeldi üldse öelda "venelane" nende Eestis elavate inimeste kohta, kes on vene rahvusest. Sellel on kogu aeg kuidagi halb maik juures olnud, sest ma tean lihtsalt kohutavalt palju enda kaaskodanikke, kes kasutavad sõna "venelased" alati mõnes halvamaiguga lauses. A la "ah, jälle need venelased" või "kuradi venelased" jne. Selline klassikaline värk. Ja kuna siiamaani on mul ainult head kokkupuuted olnud vene rahvusest isikutega, siis mõjub see minu jaoks alati ebamugavalt. Mul oli Laagris elades kaks väga toredat sõbranjet, kes olid eestivenelased ja kes elasid meie naabermajas. Pisem neist ei osanud küll nii hästi eesti keelt, kui võiks, aga mind see absoluutselt ei häirinud. Lasteaias oli meil kaks venetüdrukut, kellelt oli nii lõbus koguaeg küsida, mis üks või teine asi vene keeles tähendas. Praegu on mul üks väga hea sõbranna, kes on vene rahvusest.. (See sama J - to be clear)

Igatahes. Mina pean neid kõiki samamoodi eestlaseks, nagu me isegi oleme, mis sest, et meil elab vägagi palju venelasi, kes ise on endiselt venemeelsed ja venekeelsed jne jne. (Hello, Ida-Virumaa!) Nad ju elavad siin ja miks me peaksime neid kuidagi imelikult vaatama? Meil on ka ju eestlasi üle kogu maailma ja ma ei usu, et see oleks tore, kui meid vaadatakse ka kui täielikke outcaste stiilis "mida nemad siit veel tahavad? kasigu oma kodumaale!". 

Siinkohal väike sidenote eestlaste silmakirjalikkuse kohta: miks ollakse pidevalt nii vaenulikud venelaste pihta, kui nad üritavad säilitada oma kultuuri, samal ajal endiselt Eestis elades, kui meie oma eestlased teevad täpselt sedasama mujal maailmas? Ja iga kord, kui eestlased korraldavad suure hulgaga kusagil Inglismaal või Austraalias Eesti püha puhul mõne pralle, siis ollakse veel topeltuhked omaksete üle? Ja siis kui üks vene rahvusest eestlane peab oma perekonnaga nääre, siis on kohe kisa lahti.

Teine teema seoses eestivenelastega on Vene koolid. Nagu enamus eestlasi, olin ka mina algselt igati selle poolt, et vene gümnaasiumid viidaks üle eestikeelsele õppele. Aga siis lugesin ma natuke aega artikleid eestluse kohta ja meenutasin David Vseviovi lühikest loengut ning peas käis pauk - enam ma nii ei arva! Põhjus on lihtne: mis mõte sellel oleks? On juba ajaloost teada, et mitte kellelegi ei meeldi millegi pealesurumine. Ka eestlastele ei meeldinud, et venelased oma keelt ja kultuuri peale surusid ning milleni see viis? Kisa ja mässu ja probleemide ja lõpuks ka iseseisvumiseni. Mitte, et ma kardaksid, et eestivenelased kavatsevad selle peale oma riigi Eestisse rajada. Pigem usun ma lihtsalt, et see ei pruugi midagi head kaasa tuua. Kui venelased tahavad päriselt ka eesti keelt õppida ja minna kaasa täielikult eesti kultuuri ja kõige muuga, siis nad seda ka teevad. Lihtsalt pealesurumine ei muuda mitte midagi. Pigem tekitab just trotsi ja pahameelt ja lõpuks - kes teab? - mässugi. (Ja siis on Putin kohal ja kõik ju teavad seda, mis hetkel Ukrainas toimub ja blabla)

Pigem võiks siis lihtsalt vene koolidesse paremaid eesti keele õpetajaid otsida. Selliseid, kes võtaksid kas või oma elueesmärgiks vene lastele eesti keele selgekstegemise. Ma arvan endiselt, et nad võiksid ikka Eestis elades eesti keelt osata, nagu võiksid ka eestlased teises riigis elades teise riigi keelt osata. See tuleb puhtalt endale kasuks. Aga lükata neid oma elemendist välja ja tuimalt midagi peale suruda on lihtsalt.. vale. Ja halb.

Lisaks veel see, et nii palju, kui mina lugenud ja kuulnud olen, siis kas mitte nii mõneski teises riigis (nagu nt Soome, Rootsi, Kanada jne) ei ole juba tekitatud eestlaste jaoks mingeid koolilaadseid asju? See on ju meie meelest igati tore. Miks siis meie "külalistele" omakeelset kooli keelata?

Aga ma lõpetan oma seisukohtade lahmimisega siinkohal ja keskendun edasi oma emotsionaalsetele probleemidele. 

Veits meeleolumuusikat ka (ma ei ürita tegelikult maailma päästa, i swear!):


26 päeva R.-i reservini.

~ Grete.

kolmapäev, 30. aprill 2014

esimene - paanika, sest eksamid ja tulevik

Mõtlesin, et alustaks uuesti blogi. Viimasesse kirjutasin umbes kaks aasta tagasi viimati ning see oli üldse kuidagi pikkade vahedega ja niisamagi mõttetu. Niisiis läks see varjatud peale (juhuks, kui mul peaks tekkima tahtmine omaette nostalgitseda) ja tekitasin täiesti uue kohakese. Loodetavasti suudan seda kohta järjepidevalt uuendada, aga arvestades minu iseloomu, siis - ha ha ha ha.

Mul oli eesti keele eksam täna. Valisin variant 2-e (juhuks, kui keegi peaks teadma, mida iga variant endas sisaldas), mille sisuks oli meedia. Täpsemalt - kuidas mõjutab meedia inimese kuvandit. Kõik küsivad mult, kuidas läks. Ma ausõna ei tea sellele vastust enne, kui ma kord tulemuse teada olen saanud. Ma võin ju öelda "hästi", aga ma arvasin, et mul proovieksam läks ka hästi. Lõpuks tuli välja, et sain proovieksami kahe. See ei ole "hästi"..

Nii palju tean, et lugemisülesandes ei olnud ma päris kindel, kas ma vastasin esimese küsimuse õigesti või mitte. Algselt arvasin, et kirjutasin, aga siis jäin mõtlema, et äkki mõeldi seal ikka midagi muud ja nii see tavaliselt lähebki.. Ülejäänud tundusid loogilisemad. Kirjandi poole pealt nii paljut, et ma suutsin päris korraliku laadungi näiteid sinna koguda. Võib-olla läks natuke paljuks, ma ei tea. Ma loodan ainult, et ma teemast mööda ei kirjutanud ja et mu lõigud ning laused ikka enam-vähem ilusad tulid. Samuti, ma ei kasutanud tühisõnu (eriti)! Vähemalt ei kirjutanud mitte kordagi sõna "lausa". Selle üle võiks näiteks Hurmi küll uhke olla!

Eesti keele eksam on tegelikult ainus ka, mille pärast ma hullupööra pabistasin, sest see on ainuke, mis on minu jaoks oluline. Et enda eelistatud erialale sisse saada, loetakse 50% eesti keele eksamist. Samas keegi ütles, et kui sa ikka essee hästi kirjutad ning intervjuul toredat juttu räägid, siis kedagi tegelikult ei huvita need eksami punktid. Peaks olema lohutav, aga ei ole, sest kui asi juba suuliseks läheb, siis olen ma üks korralik pudru ja kapsad. Ja kui ma kirjandit kirjutada ei oska, siis mis veel esseega olema peaks? Iseenesest kõlab essee teema lihtsalt, aga ega ma ka ju täpselt ei tea, mida nad seal nõuavad.. Pärast räägin liiga valet juttu. Kunagi ei tea.

Vähemalt on mul tagavaravariant ka, mis 30% nõuab keskmist hinnet ning 70% sisseastumiskatseid (kus ei ole essee!). Ja keskmine hinne on mul täitsa tubli 4,7 (või 4,8, ma ei saa enam täpselt aru ka).

Aga see on tagavaravariant ja ma ikka loodaks oma esimese variandi peale.

Üldse on kogu see tuleviku ja ülikoolide teema üks paras peavalu ja kõige parem on selle peale enne mitte mõelda, kui lõputunnistus käes ja sisseastumiskatsed tulemas. Niigi läks nende erialade väljakoukimisega päris korralikult aega.

Kuidas valida endale tulevikueriala?
- brotip by Grete

Step 1 - Võta välja eesti ülikoolide erialadenimistu (rajaleidjas on nt olemas)
Step 2 - Loe kõik erialad läbi ning uuri igaühe, mis natukenegi huvi äratab, tutvustus läbi
Step 3 - Nuta, sest Eestis pole mitte ühtegi eriala, mis sulle meeldiks

Okei, kaks tükki leidsin, mis tunduvad enam-vähem ja ühel käisin lausa tudengivarjuks, nii et see võib isegi päris lahe olla. Aga tegelt ka. Ma ei tea, kas ma oleksin pidanud välismaaülikoolide poole vaatama või midagi, aga ma ausõna ei suutnud tükk aega endale mitte midagi leida. Ma pole nagu millekski ennast ette ka valmistunud. Välja arvatud ajakirjandus - ma olen koolilehe peatoimetaja, ma olen kolm korda meedialaagris käinud, ma olin töövarjupäeval varjuks AS Eesti Ajalehed ühele asjalikule isikule ehk ma sain erinevate peatoimetajate ja toimetajate kõrval istuda ning nende tööd pealt vaadata.. Ma arvan, et ajakirjanikutöö ongi minu jaoks võlu kaotanud seepärast, et ma olen koolilehes. Olen aru saanud, et tähtaegadeks artiklite kirjutamine on ilge tüütus. Samas meedialaagris on alati ilmatuma tore olnud. Eriti veel viimane kord, kus me saime dokumentaalfilmi teha, aga see ei ole enam päris ajakirjandus ka..

Teletöö huvitab ka. Aga Eestis ei saa mitte kusagil selle jaoks õppida. Kurb.

Rõõmsamatel nootidel - ma saan nüüd mõned päevad jälle puhata, sest inglise keele eksam läheb enamjaolt loomuliku intelligentsi peale välja. Selle ehk vaatan üle, kuidas selle kirjakirjutamise ja essee puhul kogu struktuur välja nägigi. Võib-olla hüppan ka konsultatsioonist läbi, sest suulise osa harjutamise ajal ei saanud ma mitte mingisugust tagasisidet peale õpetaja muigamise.. (See on vist midagi negatiivset?!)

Võib-olla peaks matemaatikaks juba õppima hakkama.

Aga võib-olla ka mitte.

alessioalbi:

Waiting for a better day on Flickr.
(source: tumblr)


29 päeva R.-i reservini

~ Grete.