Tahtsin tegelikult eelmisel nädalal ka kirjutada, aga ei olnud ühtegi mõtet, mille kohta arvamust avaldada. Hetkel on peas ainult mõtted eksamitest ja ülikoolidest. Ühe postituse ma juba nende kohta tegin. Üsna nadi oleks, kui iga teine post eksamitest ja ülikoolidest oleks, aga need on vist hetkel prioriteedid mu elus, nii et ei saa sinna väga midagi parata.
Aga vähemalt on mõned väikesed edusammud nende suunas toimunud!
Näiteks oli mul inglise keele eksam ka ära. Report läks ilmselt metsa, sest avastasin peale kahte lõiku, et edasi läheb kuidagi väga kitsaks, kuid mul oli plaanis veel kolm lõiku teha. Niisiis tegin ma hoopiski kaks, kirjutades ikka päris korralikult edasi veel peale joonte. Ma loodan, et selle pealt väga palju punkte maha ei võte (vormistus), sest kuulsin, et päris suurel hulgal oli sama probleem. Aga kuna ma poole pealt oma mõtted pidin ümber tegema, siis ilmselt läks ka sisu poole pealt natuke halvemaks. Pluss hiljem jõudsin ma selgusele, et ma olin sõna increase tähenduse sassi ajanud ja ma ei oska kirjutada sõna risen.
Vähemalt tundusid lugemisülesanded päris head. Ma loodan neilt ikka punkte saada. Samas ma ei taha midagi ära sõnuda. Kuulamisülesandeid ma ei oska kommenteerida. Ma arvan, et mõni neist läks paremini, mõni halvemini.
Järgmisel päeval toimunud suuline osa läks väga metsa. Siiamaani väga pettunud ja ma isegi ei tea, kas iseendas või hindajas. Õigem oleks ilmselt iseendas pettunud olla.
Ma loodan vähemalt, et ma saan B2 taseme kätte. Ei peaks ülikoolides neid lisakursusi vms võtma. Pluss muidu ka hea ju?
Mis puutub ülikoolidesse, siis.. üks asi on näiteks see, et ma proovin BFMi ka saada. Ilmselt osutub see väga raskeks, aga ma lihtsalt proovin.
Käisin Viljandis tudengivarjuks ka. Väga lahe oli ja ma lihtsalt jumaldan Viljandi atmosfääri, aga sinna minek on siiski niii lahtine. Ilmselt jääb see mul endiselt viimaseks variandiks, kuid mine sa tea..
Kui BFM välja arvata, mis nõuab juba natuke varasemat tegutsemist, püüan ma ülikoolidele enne mitte mõelda, kui gümnaasiumi eksamid on tehtud ja tulemused käes. Seejärel keskendun sisseastumiskatsetele ja enne ei tee ühtegi valikut, kui ei ole kuhugi sisse saanud. (Sest loomulikult on ka võimalus, et ma ei saa oma soovitud erialadele)
Ma ei saa tegelikult üldse aru, miks koolid peavad nii palju stressi tekitama? Kas see on nagu mingisugune ettevalmistus tulevaseks eluks, kui tulevad veel suuremad valikud ja veel raskemad väljakutsed? Tunne on küll selline, et saaks vaid nende koolidega ühele poole ja tegeleks juba selle alaga, mis mulle tõsiselt huvi pakub.
Natuke veel. Kaks eksamit veel. Ja siis saan natuke aega nendest puhata, kuni juuli alguses hakkavad uued eksamid (katsed).
Ma kujutan ette, kuidas ma olen ilmselt üks vähestest inimestest, kes nii palju mures ja natuke nagu paanikas kõige pärast on. Kui mul vaid oleks võime võtta kõike rahulikult ja murevabalt, küll siis oleks elu mugav.
(source: tumblr)
17 päeva R.-i reservini.
~ Grete.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar