kolmas - natuke nagu parem ja natuke nagu ei ole ka

Tahtsin tegelikult eelmisel nädalal ka kirjutada, aga ei olnud ühtegi mõtet, mille kohta arvamust avaldada. Hetkel on peas ainult mõtted eksamitest ja ülikoolidest. Ühe postituse ma juba nende kohta tegin. Üsna nadi oleks, kui iga teine post eksamitest ja ülikoolidest oleks, aga need on vist hetkel prioriteedid mu elus, nii et ei saa sinna väga midagi parata.

Aga vähemalt on mõned väikesed edusammud nende suunas toimunud!

Näiteks oli mul inglise keele eksam ka ära. Report läks ilmselt metsa, sest avastasin peale kahte lõiku, et edasi läheb kuidagi väga kitsaks, kuid mul oli plaanis veel kolm lõiku teha. Niisiis tegin ma hoopiski kaks, kirjutades ikka päris korralikult edasi veel peale joonte. Ma loodan, et selle pealt väga palju punkte maha ei võte (vormistus), sest kuulsin, et päris suurel hulgal oli sama probleem. Aga kuna ma poole pealt oma mõtted pidin ümber tegema, siis ilmselt läks ka sisu poole pealt natuke halvemaks. Pluss hiljem jõudsin ma selgusele, et ma olin sõna increase tähenduse sassi ajanud ja ma ei oska kirjutada sõna risen.

Vähemalt tundusid lugemisülesanded päris head. Ma loodan neilt ikka punkte saada. Samas ma ei taha midagi ära sõnuda. Kuulamisülesandeid ma ei oska kommenteerida. Ma arvan, et mõni neist läks paremini, mõni halvemini.

Järgmisel päeval toimunud suuline osa läks väga metsa. Siiamaani väga pettunud ja ma isegi ei tea, kas iseendas või hindajas. Õigem oleks ilmselt iseendas pettunud olla.

Ma loodan vähemalt, et ma saan B2 taseme kätte. Ei peaks ülikoolides neid lisakursusi vms võtma. Pluss muidu ka hea ju?

Mis puutub ülikoolidesse, siis.. üks asi on näiteks see, et ma proovin BFMi ka saada. Ilmselt osutub see väga raskeks, aga ma lihtsalt proovin.

Käisin Viljandis tudengivarjuks ka. Väga lahe oli ja ma lihtsalt jumaldan Viljandi atmosfääri, aga sinna minek on siiski niii lahtine. Ilmselt jääb see mul endiselt viimaseks variandiks, kuid mine sa tea..

Kui BFM välja arvata, mis nõuab juba natuke varasemat tegutsemist, püüan ma ülikoolidele enne mitte mõelda, kui gümnaasiumi eksamid on tehtud ja tulemused käes. Seejärel keskendun sisseastumiskatsetele ja enne ei tee ühtegi valikut, kui ei ole kuhugi sisse saanud. (Sest loomulikult on ka võimalus, et ma ei saa oma soovitud erialadele)

Ma ei saa tegelikult üldse aru, miks koolid peavad nii palju stressi tekitama? Kas see on nagu mingisugune ettevalmistus tulevaseks eluks, kui tulevad veel suuremad valikud ja veel raskemad väljakutsed? Tunne on küll selline, et saaks vaid nende koolidega ühele poole ja tegeleks juba selle alaga, mis mulle tõsiselt huvi pakub.

Natuke veel. Kaks eksamit veel. Ja siis saan natuke aega nendest puhata, kuni juuli alguses hakkavad uued eksamid (katsed).

Ma kujutan ette, kuidas ma olen ilmselt üks vähestest inimestest, kes nii palju mures ja natuke nagu paanikas kõige pärast on. Kui mul vaid oleks võime võtta kõike rahulikult ja murevabalt, küll siis oleks elu mugav.

(source: tumblr)

17 päeva R.-i reservini.

~ Grete.

teine - venelased on tegelt lahedad

Hea uudis - ma olen hetkel veel päris tubli seoses blogipidamisega, sest ühes nädalas juba teine postitus. Jee!

Aga tegelikult ei tahtnud ma end kiita, vaid ma tahtsin rääkida eestivenelastest (on see ikka sõna?).

Või tegelikult otseselt ei saaks ikka aud endale võtta, sest ma ei tulnud ideele, et 'hei, äkki läheks ja kirjutaks blogisse veits sellest, mida mina arvan meie naaberrahvuslastest'. Tegelikult ütles J. mulle, et ma võiksin oma seisukohta sellest kirjutada, kuna ma ükspäev oma uue arusaamaga lagedale tulin.

Põhimõtteliselt alustaksin ma sellest, et mulle tegelikult ei meeldi üldse öelda "venelane" nende Eestis elavate inimeste kohta, kes on vene rahvusest. Sellel on kogu aeg kuidagi halb maik juures olnud, sest ma tean lihtsalt kohutavalt palju enda kaaskodanikke, kes kasutavad sõna "venelased" alati mõnes halvamaiguga lauses. A la "ah, jälle need venelased" või "kuradi venelased" jne. Selline klassikaline värk. Ja kuna siiamaani on mul ainult head kokkupuuted olnud vene rahvusest isikutega, siis mõjub see minu jaoks alati ebamugavalt. Mul oli Laagris elades kaks väga toredat sõbranjet, kes olid eestivenelased ja kes elasid meie naabermajas. Pisem neist ei osanud küll nii hästi eesti keelt, kui võiks, aga mind see absoluutselt ei häirinud. Lasteaias oli meil kaks venetüdrukut, kellelt oli nii lõbus koguaeg küsida, mis üks või teine asi vene keeles tähendas. Praegu on mul üks väga hea sõbranna, kes on vene rahvusest.. (See sama J - to be clear)

Igatahes. Mina pean neid kõiki samamoodi eestlaseks, nagu me isegi oleme, mis sest, et meil elab vägagi palju venelasi, kes ise on endiselt venemeelsed ja venekeelsed jne jne. (Hello, Ida-Virumaa!) Nad ju elavad siin ja miks me peaksime neid kuidagi imelikult vaatama? Meil on ka ju eestlasi üle kogu maailma ja ma ei usu, et see oleks tore, kui meid vaadatakse ka kui täielikke outcaste stiilis "mida nemad siit veel tahavad? kasigu oma kodumaale!". 

Siinkohal väike sidenote eestlaste silmakirjalikkuse kohta: miks ollakse pidevalt nii vaenulikud venelaste pihta, kui nad üritavad säilitada oma kultuuri, samal ajal endiselt Eestis elades, kui meie oma eestlased teevad täpselt sedasama mujal maailmas? Ja iga kord, kui eestlased korraldavad suure hulgaga kusagil Inglismaal või Austraalias Eesti püha puhul mõne pralle, siis ollakse veel topeltuhked omaksete üle? Ja siis kui üks vene rahvusest eestlane peab oma perekonnaga nääre, siis on kohe kisa lahti.

Teine teema seoses eestivenelastega on Vene koolid. Nagu enamus eestlasi, olin ka mina algselt igati selle poolt, et vene gümnaasiumid viidaks üle eestikeelsele õppele. Aga siis lugesin ma natuke aega artikleid eestluse kohta ja meenutasin David Vseviovi lühikest loengut ning peas käis pauk - enam ma nii ei arva! Põhjus on lihtne: mis mõte sellel oleks? On juba ajaloost teada, et mitte kellelegi ei meeldi millegi pealesurumine. Ka eestlastele ei meeldinud, et venelased oma keelt ja kultuuri peale surusid ning milleni see viis? Kisa ja mässu ja probleemide ja lõpuks ka iseseisvumiseni. Mitte, et ma kardaksid, et eestivenelased kavatsevad selle peale oma riigi Eestisse rajada. Pigem usun ma lihtsalt, et see ei pruugi midagi head kaasa tuua. Kui venelased tahavad päriselt ka eesti keelt õppida ja minna kaasa täielikult eesti kultuuri ja kõige muuga, siis nad seda ka teevad. Lihtsalt pealesurumine ei muuda mitte midagi. Pigem tekitab just trotsi ja pahameelt ja lõpuks - kes teab? - mässugi. (Ja siis on Putin kohal ja kõik ju teavad seda, mis hetkel Ukrainas toimub ja blabla)

Pigem võiks siis lihtsalt vene koolidesse paremaid eesti keele õpetajaid otsida. Selliseid, kes võtaksid kas või oma elueesmärgiks vene lastele eesti keele selgekstegemise. Ma arvan endiselt, et nad võiksid ikka Eestis elades eesti keelt osata, nagu võiksid ka eestlased teises riigis elades teise riigi keelt osata. See tuleb puhtalt endale kasuks. Aga lükata neid oma elemendist välja ja tuimalt midagi peale suruda on lihtsalt.. vale. Ja halb.

Lisaks veel see, et nii palju, kui mina lugenud ja kuulnud olen, siis kas mitte nii mõneski teises riigis (nagu nt Soome, Rootsi, Kanada jne) ei ole juba tekitatud eestlaste jaoks mingeid koolilaadseid asju? See on ju meie meelest igati tore. Miks siis meie "külalistele" omakeelset kooli keelata?

Aga ma lõpetan oma seisukohtade lahmimisega siinkohal ja keskendun edasi oma emotsionaalsetele probleemidele. 

Veits meeleolumuusikat ka (ma ei ürita tegelikult maailma päästa, i swear!):

26 päeva R.-i reservini.

~ Grete.