Ma hullult tahaksin tegelikult aktiivselt blogida ja kõik huvitavad elujuhtumid siia kirja panna (ja neid juhtub tõepoolest väga palju viimasel ajal), aga ma olen nii laisk ja suudan enda armsa blogikese alati ära unustada. Ma olen kolm kuud vahepeal juba Viljandis aega veetnud ja mul pole vist varem nii aktiivset elu olnud, kui praegu. Või noh - praegu on jälle rahulikum, sest armas kultuuriakadeemia on meie kursusele kaks kuud puhkust andnud - ei mingeid loenguid ega eksameid. Kõik on juba ära olnud ning veebruaris saab uue hooga alata! Olen ennast Viru keskusesse tööle sättinud selleks ajaks, et ka järgmine semester kenasti ära elada.
Jäin täna mõtlema, miks ma oma huvidega enam ei tegele. Ma kunagi kirjutasin väga palju. Ja ma ei mõtle blogipidamist, sest selles olen ma alati halb olnud. Vaid hoopis sellist ilukirjanduslikku omaloomingut. Kunagi olid popid asjad järjejutud. Kirjutasin neid ühte kirjandusfoorumisse ja mulle tundus, et sain isegi päris hästi hakkama, sest kõik ainult kiitsid, kuigi ma oleks eelistanud kriitikat. Nojah, kriitikat sain oma kirjutamise kohta alles gümnaasiumis, kui armas eesti keele õpetaja esimesena märkas, et ma ei oska lauseid väga hästi moodustada. Noh.. et segaseks jääb ja muud sellist. Ilmselt ei oska ma seda siiamaani. Igatahes. Ma kirjutasin palju ja mulle meeldis see tegevus. Oli selline hea rahustav ning sain lasta oma fantaasial rahulikult voolata. Mingi hetk see aga vähenes. Ma ei viitsinud jätkata oma jutte. Nojah, needless to say, et ma olen elus ainult ühe jutu ära lõpetanud ja see seisab ühes kaustikus kusagil E. kodus. Ilmselt sahtlis kogu maailma eest peidus. Parem oleks ka! Aga kui ma varem jätsin asju pooleli ja alustasin uut, siis enam ma seda ei teinud. Ma jätsin lihtsalt pooleli ja praeguseks.. ma ei ole enam ühtegi juttu kirjutanud. Mingi paar aastat ikka. Alguses oli asi laiskuses. Hiljem kadus huvi. Ja enda elu muutus paremaks. Ei olnud enam vajadust mingisugust fantaasiamaailma luua, kus kõik oli palju põnevam ja kaasahaaravam. Samas ma ei ole päris kindel, kas asi on selles, et päriselu on parem. Ma ei kirjutanud ju ainult sellepärast, et reaalsusest põgeneda. Või kirjutasin?
Ma tahaks uskuda, et asi on sügavam. Aga ilmselt ei ole. Ilmselt olen lihtsalt laisk.
Teine asi on joonistamine ja maalimine. Ma muutusin päris tõsiselt kohe iga korraga paremaks, kui ma joonistasin, nii et mul on päris kahju mõelda, et ma enam pliiatsit kätte võtma ei kipu. Mul on sellest ausalt öeldes isegi päris kahju. Ma endiselt muidugi kritseldan paberiservadele, aga mitte kunagi ei võta ette midagi suuremat. Ma ei tea, miks. Ma mõtlen koguaeg sellele, et tahaksin joonistada ja veel paremaks muutuda, eriti veel siis, kui näen mõningaid eriti andekaid kunstnikke. Aga kui ma paberi ette ja pliiatsi kätte võtan, ei tule mul ühtegi ideed, mida teha. Ma ei suuda mitte kusagilt joonistamiseks inspiratsiooni leida ja see on kurb. Kurb, sest ma tahan olla milleski osav. Ja joonistamine võiks olla üks see asi, sest käsi on mul juba geenidega olemas. Vaja on ainult harjutada. Ja maalimine ka muidugi. Ma isegi tõin oma maalimisasjad Viljandisse, et saaksin seal midagi teha, aga need käisid ainult korra kursaõe käes ja rohkem pole neid kordagi kasutatud. Värvid on enam-vähem tühjad ka.
Ma kunagi võtan ennast uuesti käsile selles osas. Ma luban!
Tegelikult võiks keegi mind tagant sundida. See oleks palju parem variant, sest ma pole eriti hea iseenda utsitamises. Mõtlen koguaeg, et peaks trenni hakkama tegema, sest olen parajas lontruseks muutunud, aga mõtteks see jäänud ongi.
Mul on tegelikult huvisid veel. Näitlemine oli tõsiselt suur huvi. Mulle hakkas see gümnaasiumis kohutavalt meeldima, aga kahjuks enam pole mul võimalust sellega tegeleda. Viljandis läksime küll paari kursakaga nukustuudiosse, aga seal pole me käteringidest väga kaugemale jõudnud.
Lugemisega on ka natuke kehvad lood. Ma võin vist ühe käe sõrmedel kokku lugeda, mitu raamatut ma sellel aastal lugenud olen. Kohustuslik kirjandus läheb sinna sisse. Päris piinlik, aga ma ausõna ei tea, mis juhtunud on. Mul on vist mingi 5 erinevat raamatut hetkel pooleli ka. Laenasin kursaõelt John Greeni "Looking for Alaska" ja kuigi tegu on vägagi hea raamatuga, viitsin ma selle kätte võtta ainult siis, kui rongisõit venib pikaks.
Sellised kurvad lood on minu huvidega. Ise peaksin olema suur kultuuritegelane, aga ei suuda enda kultuurigagi hakkama saada.
Midagi head olen vahepeal ikka saavutanud.
Lõime kursakaaslastega oma paiga nimega Wimka, kus hetkel oleme kaks üritust korraldanud - Jarek Kasari kontsert ja luuleõhtu. Homme (täna tegelikult, kui kella vaadata) tuleb kolmas üritus - luuleõhtu Triin Tasujaga. Selle korraldamisega ma pole eriti kaasa löönud, sest ei viibi hetkel enam Viljandis. Tegin ainult plakati neile.
Head teatrietendust pole ammu vaatamas käinud. Tahaks seda teha.
Vähemalt olen vahepeal kinos käinud, kuid mingit suurt elamust pole veel saanud.
Kurb, kurb.
Varsti on jõulud ehk saab jälle ennast paksuks süüa. Jee! Aastavahetuse plaanide kohta ei tea midagi, sest mul vist töö sel ajal, nii et midagi suurt plaanida ei julge. Aga mingid šhampused ja ilutulestiku saab ikka kusagil tehtud!
Võib-olla, kui mul meeles püsib, jagan ma mingiaeg ka pilte viimasest kolmest kuust. Võib-olla. A võib-olla unustan ära, mis on tegelikult tõenäolisem.
~ Grete.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar